Koolielu

    Nüüd, kus olen paar nädalat koolis käidud, võin pisut pikemalt kirjutada, millised on Itaalia koolid. Koolisüsteem on neil järgmine: 5 a algkooli, 3 a põhikooli ja 5 a liceo-d, mis on sarnane Eesti gümnaasiumile. Valida saab mitme suuna vahel ning mina olen humanitaarteaduste kallakuga klassis, seega õpime süvendatult psühholoogiat, pedagoogikat, sotsioloogiat ja antropoloogiat. Peale humanitaarteaduste on Itaalias võimalik õppida näiteks keeli, loodusteadusi, kunsti, majandust ja palju muud.

    

Koolielu korralduse koha pealt tooksin välja, et minu koolis on igasuguseid reegleid palju rohkem võrreldes Eestiga, aga ju on selleks omad põhjused. Näiteks ei tohi enne kella helisemist ei kooli siseneda ega sealt väljuda, isegi kui viimane tund varem lõppeb. Esimesel nädalal lõppevad kõigil tunnid kell 12 ja edaspidi võib tunniplaan iga nädal muutuda. Siiani on minu päevad alanud kell 8 ja lõppenud kell 1, mis võib esmapilgul tunduda vähe, kuid ei tasu unustada, et Itaalias käiakse tihtipeale laupäeval koolis (nii ka minu puhul). Üks ainetund kestab 60 minutit ja vahetunnid on iga kahe tunni tagant. Ka see võib alguses tunduda hirmutav, kuid tegelikult on iga tunni vahel 5 kuni 15 minutit pausi, kuna õpetajate vahetus, kohalolekukontroll ja muud ettevalmistavad tegevused võtavad oma aja. Vahetundide ajal on kogu klass koos õues või oma klassiruumi juures koridoris, et õpetaja ilusti silma peal saaks hoida. Niisama vabalt koolimajas ringi liikumist ei tohiks ideaalis olla, kõigest tuleb teada anda.

    

    Ainetunnid ise on sarnased sellele, millega Eestis harjunud olen. Pisut erinev on see, et siin õpetatakse mõningaid aineid üheskoos. Näiteks on meil pea iga päev humanitaarteaduste tund, kus õpetaja valib ise, millises järjekorras eri teadustest räägib. Samuti on üheskoos matemaatika, füüsika ja keemia, bioloogia, geograafia. Erinevad on ka mõningad kehalise kasvatuse harjutused, näiteks ei hüpata kõrgust üle lati või nööri. Seinal on kirjas sentimeetrid ning hüpatakse otse üles, et puudutada seina nii kõrgelt kui võimalik. Samuti visatakse kaugust topispalliga.

    

    Enne kui liigume edasi klassikaaslaste juurde, tahaksin teile esitada ühe küsimuse. Kuidas kujutate ette itaallasi, on nad pigem suhtlejad või hoiavad omaette? Minule oli eelnevalt jäänud mulje, et uute sõprade leidmine kulgeb loomulikult, päris nii see aga pole. On neid, kes mõnevõrra huvituvad võõrastega suhtlemisest, hulganisti on aga ka neid, kellele uustulnukatega põhjalikult vestlemine just kuigi palju huvi ei paku. Peale esimesi küsimusi ja vastuseid jääb vestlus tihtipeale  seisma või ühepoolseks. Samas ei tasu unustada, et kooliaasta alles algab, eks me kõik vaja pisut aega et uute olukordadega harjuda. Inimesed väljaspool kooli on see-eest väga sõbralikud ja seltsivad olnud, seega pole kurta midagi ;)

Ilusat Septembrit!