Igapäev

   Kuidas näeb välja minu tavaline päev Itaalias? Esmaspäevast laupäevani ärkan kell 6:50, sean end algavaks päevaks valmis, mängin kiisuga, hüppan rattale ning jõuan kooli 5 kuni 10 minutit enne kaheksat. Koju jõudes on kella poole kahe paiku lõuna. Tavaliselt sööme esmalt pastat ja siis soovi korral mõnd lihalist. Peale lõunat pühendan reeglina paar tunnikest kodutöödele, mida koguneb päris korralikult (pole ime, et ma päris kõike tehtud ei jõua). Edasised tegevused varieeruvad päevast päeva. Vahest läheme vennaga raamatukokku sõpradega kohtuma ning õpinguid lõpetama (mis on küll üpris teisejärguline), teen vibuga kuiva trenni või käin tantsimas, tihtipeale mängime vennaga ka malet. 

    Kuna Nardòs pole vibuplatsi ning ühistrantsport lähedal asuvatesse linnadesse on nadi, ei saa ma kahjuks täies ulatuses trenni teha vaid pean piirduma n-ö kuiva treeninguga. Selle all pean silmas ilma nooleta vinnastamist ja jälle tagasi laskmist, et lihased päris kangeks ei jääks. Teise külje pealt leidsin aga toreda tantsutrenni. Käisin kahes kohas proovimas ning tagantjärgi on huvitav mõtiskleda, kui oluline on sisetunne. Esimeses tantsukoolis oli justkui midagi puudu. Polnud millelegi konkreetsele osutades võimalik öelda: "Ei, see koht ei sobi". Olid aga mõningad pisiasjad, mis päris ei istunud. Tõstes jala üle teise kooli lävepaku, tundsin end kohe koduselt. Mind võtsid vastu soojad kaaslased ja õpetaja ning ma ei kahelnud hetkekski, et just see on õige koht minule. Oli olemas see miski, see x-faktor, mis kõik paika loksutas. Teisipäeviti ja reedeti alustame kell 6 tunnikese klassikaga ning peale seda teeme pisut üle tunni modernset tantsu. Esimesel päeval oli modern minu jaoks niivõrd uus, et lõi (heas mõttes) lausa pahviks. Paar korda kuus toimuvad laupäeviti ka akrobaatika tunnid. Ei mingi üllatusena, on leidnud kinnitust, et pole olemas ühtegi keerulisemat ega lihtsamat tantsustiili. Nad kõik nõuavad ülimat pühendumust ja on seda igati väärt. 

    Jagaksin ka paari reisikogemust. Ühel tõeliselt ilusal päeval (kuskil 24 kraadi, päikseline, tuulevaikne), käisime Nardò lähedal mere ääres. Minule tuttava liivaranna asemel on siinkandi rannikud kaljused, vaade oli tõesti võimas. 50 meetri kõrgune kohati peaaegu vertikaalne langus, kohalik taimestik ja varemetes kaitsetorn jätsid unustamatu mulje. Kaesime ka provintsi suurimat linna Leccet. Tutvusin esmakordselt kohaliku rongiliiklusega ja piisava õnne korral võib juhtuda, et saad pisut logisevas ja roostes sõiduvahendis tunnikese kvaliteetaega veeta. Said tehtud nii väike ringkäik vanalinnas, lühike poodlemine, kerge kehakinnitus ja raamatupoe uudistamine. Peab tõdema, et kohe Leccesse sisenedes on näha, et tegu on suurema linnaga. Ka vanalinnas on hooned tunduvalt kõrgemad kui Nardòs. Ma pole endiselt siinse rikkalike kaunistustega arhitektuuriga ära harjunud, seega pidid kaaslased mulle meelde tuletama, et igast tänavast ei pea ilmtingimata pilti tegema. Pisut harjumatud on siiski igasugu nipsasjakeste müüad tänavatel, kellest edukalt kõrvale põiklemine veel harjutamist vajab. Igatahes jäi veel palju avastada, seega ei jää üle muud kui mõni teine kord tagasi minna.

Imelisi sügisvärve!